Enesekehtestamine on oskus kommunikeerida oma soove, vajadusi ja piire. See ei tähenda ebaviisakust, agressiivsust või oma soovide peale surumist. Ometi on enesekehtestamine paljude jaoks keeruline või hirmutav. Noored näiteks ütlevad enda kohta tihti “people pleaser”. Selle all mõeldakse inimest, kes on valmis enda soovid alati tagaplaanile jätma, et vältida teistele ebamugavuse tekitamist. Kuigi see võib ära hoida võimalikke konflikte, siis pikas plaanis saab kannatada inimese enda heaolu ja enesekindlus.
Õnneks on enesekehtestamine oskus, mida on võimalik õppida ja harjutada. Üheks efektiivseks abivahendiks enda soovida väljendamisel on mina-sõnumid. Mina-sõnumitega väljendab inimene just enda tundeid ja soove. Üldiselt me ei tea kindlalt, mis on teise inimese kavatsused, mõtted ja tunded, seega me saame väljendada vaid enda omi.
Kui meil on vaja reageerida teise inimese käitumisele, tuleb appi kolmeosaline mina-sõnum, mis koosneb järgmistest osadest:
Käitumise neutraalne kirjeldus + enda tunnete väljendamine + käitumise mõju kirjeldus
Stressirohketes olukordades võivad kergesti tekkida süüdistava tooniga sina-sõnumid, näiteks “sa üldse ei hooli meie ajast”, “jälle sa tülitad mind”, “sa kogu aeg jätad asjad vedelema”. Nende asemel tasub inimese käitumist kirjeldada objektiivselt, ilma hinnanguta, et inimesele oleks selge, milline käitumine sind häirib. Sellele võiks järgneda enda tunnete ning käitumise mõju või tagajärgede kirjeldus. Vajadusel võib nende osade järjekorda ka muuta. Kolmeosaline mina-sõnum võib välja näha näiteks nii:
“Kui sa jäid täna koosolekule üle veerand tunni hiljaks, olin ma pettunud, sest meie tiim ei saanud tööpäevaga õigel ajal alustada.”
“Kui sa helistad mulle mitu korda päevas, siis see häirib mind, sest mul on raske keskenduda enda tegemistele.”
“Kui sa ei pane oma musti riideid pesukorvi ning jätad need põrandale, siis see ärritab mind, sest mul kulub koristamise peale rohkem aega.”
Enesekehtestamine ei garanteeri, et teine inimene muudab oma käitumist või nõustub sinuga. Enesekehtestamise peamine eesmärk ongi enda vajaduste ja tunnete kuuldavaks tegemine. See, kui palju teine inimene on nõus sulle vastu tulema, ei sõltu ainult sinust. Võimalusel võiks olukorra lahendus tulla ühise otsusena, sest ka ennast kehtestav pool ei pruugi kõiki asjaolusid teada. Näiteks võibki olla mõistlikum alustada koosolekut 15 minutit hiljem, et kolleeg jõuaks ilusti rongi pealt, või osta koju suurem pesukorv, et kõik riided sinna mahuks.
Siiski on ka olukordi, kus on igati põhjendatud just enda seisukohale kindlaks jäämine. Sageli hõlmavad need olukorrad mõnele mittekohustuslikule ülesandele või pakkumisele ära ütlemist. Ei ole võimatu, et näiteks vanemad pettuvad, kui sa ei lähe neile maale appi, või et ülemus on pahane, kui sa pole valmis ületunde tegema. Nende negatiivsed emotsioonid aga ei tähenda, et sa peaksid oma seisukohast taganema. “Ma ei soovi” on piisav põhjus.
Enesekehtestamist võib harjutada väikeste sammudega. Mõnel inimesel võib olla lihtsam harjutada lähedastega, mõnel just töökaaslaste või võõrastega. Alustada võib ka omaette kehtestavate sõnumite läbi mõtlemisest ja kirja panemisest. Nii nagu muude oskustega, võib enesekehtestamine algul tunduda kohmakas, kuid iga korraga muutub natuke mugavamaks.
Head harjutamist!
Liisa Liik
Psühholoog