Paarisuhte lähedus
Kuhu kaob paarisuhtest lähedus? Uhke üksindus on planeetidele, kirjutab tunnustatud paariterapeut Sue Johnson. Iga inimene vajab lähedust ja turvalist seotust talle oluliste inimestega.
Igas olulises suhtes soovime me olla kuuldud, märgatud, vajatud ja aktsepteeritud. Paarisuhte alguses on lihtne kõike seda tunda ja anda, sest armunud inimene on veendunud, et ta on lõpuks leidnud oma puuduva poole – kellegi, kes on nii armsalt tuttav ja samas peadpööritavalt huvitav.
Miks see nii on?
Paariterapeudid usuvad, et inimene valib oma partneri peamiselt oma vanemate „näo“ järgi. Mitte ainult ei otsi tütred endale oma armastatud või puuduvat isa ja pojad ema, vaid see on üks suur segu meie esmaste hooldajate positiivsetest ja negatiivsetest omadustest, mis meid konkreetse inimese juures köidab. Miks meid sellise inimese poole tõmbab? Sest see on nii tuttav ja turvaline. Alateadlik eeldus suhtesse astudes on, et see üks inimene muudaks mu tervikuks ja rahuldaks kõik vajadused, mis lapsepõlves või eelmistes suhetes rahuldamata jäid.
Paarisuhte alguses teeme me väga palju selleks, et meie partneril hea oleks, reeglina näitame siis oma paremat mina. Varem või hiljem jõutakse aga igas suhtes võimuvõitluse faasi. See on nüüd selge – tal ei ole kavatsustki minu vajadusi täita! Veel jubedam – ta on ju samuti just Sind valinud selleks, et hoopis Sina tema vajadused täidaksid.
Harville Hendrix ja Helen LaKelly Hunt kirjeldavad oma raamatutes „Teekond soovitud armastuseni“ ja „Abielu lihtsad tõed“ levinud paarisuhte konfliktimustreid. Enamasti on tülides üks osapool see kes nö ründab, teda nimetakse Rahetormiks ja teine pool, kes põgeneb (Kilpkonn, otseloomulikult). Kilpkonn peidab end oma kilbi sisse, sest ta kardab. Rahetormile on see aga veel üks tõend sellest, et Kilpkonn temast ei hooli. Kilpkonn pelgab seda lärmi ja süüdistusterahet ning saab alles siis pea kilbi alt välja pista kui torm on vaibunud ja on taas turvaline ringi liikuda.
Tavaliselt tunnevad Kilpkonnad end jõuetu ja üksildasena, justkui „Ükskõik mida ma ka ei teeks, kunagi pole see piisavalt hea.“ See tunne võib ta aga viia tagasi lapsepõlve, kus midagi sarnast koges. Rahetorm on küll raevukas ja väsimatu, kuid ka tema tunneb sisimas midagi sarnast, tal on hirm, et ta ei ole oluline.
Kuhu kaob paarisuhtest lähedus?
Võib-olla on ka tülitsemine üks viis lähedane olla? Paariteraapiasse pöördujatel on peamiselt üks sarnane mure – nendevaheline ühendus on mingil põhjusel katkenud. On kogunenud palju pettumust, valu ja süüdistusi. Lähedus on kuskil ikka alles, aga selle taastamine võib võimatuna tunduda. Lähedusevajadus võib väga vastuoluline tunne olla – me soovime väga lähedased olla, kuid vahel ei kannata me liigset lähedust välja. Kui oleme lapsepõlves lähedusega seoses vastakaid tundeid tundnud, võib ka paarisuhte lähedus hirmutav olla. Paarisuhte distantsi saab asendada erinevate asjadega, mis emotsioone reguleerida aitavad, näiteks liigne töö, kõrvalsuhted, alkohol, aga ka sport, sõbrad,/sõbrannad, lapsed, emad-isad jne. Inimesed on väga leidlikud oma puudujääkide korvamisel või läheduse vältimisel.
Mida paariteraapias tehakse?
Paariteraapias tegeletakse paari ühenduse taastamisega. Vahel ei ole üldse palju vaja, et suhted paraneksid, kuid vahel on see teekond pikem. Paariteraapia vaatab partnereid ja tervet nende peresüsteemi, toob nähtavale düsfunktsionaalsed suhtlemismustrid ja aitab uusi ja toimivamaid lahendusi leida. Me peame õppima tundma teineteise sügavaid vajadusi. Oluline on oma vajadusi väljendada, sest erinevalt laialt levinud uskumusele – armastus ei tähenda automaatselt telepaatilisi võimeid, me ei saa tegelikult eeldada, et partner meie vajadusi aimab.
Romantilise armastuse puhul eeldatakse, et suhe peaks olema lihtne – „Ja nad elasid õnnelikult elu lõpuni..“ Päris elus on aga paarisuhe nimel tarvis ka teadlikult pingutada. Kuigi ebaõnnestunud suhte lõppedes kinnitame endale, et me kunagi enam sellisesse ämbrisse ei astu, on tõenäoline, et järgmises suhtes tekivad taas sarnased probleemid. Kõik muutused paarisuhtes saavad alguse avatud kommunikatsioonist ja mõlema partneri tööst iseendaga.
Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut