E-õppe maht on suur ning kõik lapsed pole sugugi võrdselt motiveeritud ülesandeid iseseisvalt täitma. Igapäevast stressi täiendavad lõputuna näivad negatiivse alatooniga uudised meediast, mille jälgimiseks on samuti kõigil tavapärasest rohkem aega.
Kui varem sai lapsed viia kooli ning nende sealse toimetuleku edukuses vaadata otsa õpetajatele, siis nüüd seisab suur hulk vanemaid küsimuse ees: “kuidas me hakkama saame?”. Loodetakse, et olukord on ajutine ning selle normaliseerudes kaovad ka praegused mured. Sageli võivad aga tekkinud pingete põhjuseks olla varasemalt edasi lükatud ja lahenduseta jäänud teemad, millega tegelemiseks pakub kriisiolukord just nüüd hea võimaluse. Probleemide eiramisel võivad probleemid veelgi süveneda, eriti kui eriolukord kestab veel mitu kuud või kauemgi.
“Rahumeelne ja õnnelik laps on kui ühtlase tempoga voolav jõgi”, tuuakse metafoor Tina Payne Bryson’i ja Daniel J. Siegel’i raamatus “Lapse ajukeskne kasvatus”. Selle jõe ühel kalda poolel on kasvatusstiil, milles lapsevanemad esitavad lapsele kindlaid reegleid ja on nõudlikud distsipliini järgimise osas; teisel poolel asub aga piiritus reeglites ning võimalikult vabameelne ja “demokraatlik” kasvatus.
Toimivaim viis lapse aju arenguks ja emotsionaalseks toimetulekuks on, kui laps liigub võrdselt mõlema “kalda” vahel nagu jõgi rahuliku ilma puhul. Kui laps on olukorras, kus mõneks ajaks on reeglid väga jäigad ja sellele järgneval perioodil need muutuvad või kaovad sootuks, võib jõgi möllama hakata justkui tormi ajal. Teisisõnu, ebaselge rutiini ja ebajärjekindlate reeglite olemasolust saavad mõjutatud nii lapse meeleolu kui eneseregulatsioonivõime. Esineb tihedamini äämuslikke tujukõikumisi ning võimalik on manipuleerimisoskuse ja soovimatu trotslikkuse tõhus arenemine.
Keegi pole sündinud ideaalse lapsevanemana ning eriti töötavate vanemate jaoks ongi praegune olukord väga raske. Oma hetkeolukorra analüüsimisel tasub aga end emotsionaalselt sellest distantseeruda ning üle vaadata, kuidas keegi perekonnas hetkel toimetab. Kas kuskilt oleks võimalik leida lisaressurssi ja aega olukorra efektiivsemaks organiseerimiseks?
Võib küsida endalt mõned küsimused:
– Milline roll on lapsevanematel peres, milline lastel?
– Millised ülesanded eri rollidega kaasnevad?
– Millised on piirid ja kes neid seab?
– Kust tuleb motivatsioon oma ülesandeid täita?
– Milline on teie igapäevaelu korraldus ja kui palju on selles rutiini?
Rutiini ja kindlate reeglite olemasolu tagab lastele sageli just selle eespool kirjeldatud “rahuliku jõe” tunde. Kooliaegse rutiini puudumisel tuleb kodus luua uus rutiin ning nii on ka hiljem muretum taas koolipinki istuda. Kui rutiini loomine muutub keeruliseks või selle loomisel esineb muid takistusi võib kasulik olla abi küsida eriala spetsialistidelt – pereterapeutidelt, psühholoogidelt, kes samuti on tänaseks eriolukorraga virtuaalsel teel kohanenud.
Kertu Leesmaa
psühholoog