Täiskasvanute depressiooni osas oleme juba üsna teadlikud ning oskame seda ära tunda, kuid laste depresiooni on natukene keerulisem diagnoosida.
Depressioon on üks enim levinud psüühikahäireid maailmas. WHO statistika näitab, et Eesti on depressiooni poolest maailmas esirinnas ja depressiooni on diagnoositud umbes 75 000 eestimaalasel ehk 5,9 protsendil kõigist meie inimestest (2018). Depressiooni kolm põhisümptomit on meeleolu alanemine, huvi ja elurõõmu vähenemine ning väsimus ja energia kadumine. Lisaks võib esineda tähelepanu- ja kontsentratsioonivõime märgatavat alanemist, söögiisu muutust, lootusetuse tunnet, suhteprobleeme jpm.
Sümptomid
Laste depressiooni on keerulisem diagnoosida, sest see võib esineda väga erinevates vormides. Näiteks on sagedane, et lapse depressioon väljendub hoopis käitumishäiretes. See võib tekitada vanemates ja täiskasvanutes segadust, kuid laps ei ela alati oma negatiivseid emotsioone välja kurbusena. Lapse aju on veel arenemisjärgus ning igas vanuses on oma kindlad emotsionaalsed arenguülesanded. Kui laps on mingi põhjusel masenduses, kurvameelne ja teotahtetu, siis on tal raske oma arenguülesandeid täita. Vahel võib see tähendada hoopis ülekompenseerimist. See tähendab seda, et lapse käitumine muutub provotseerivaks ja harjumuspärasega võrreldes ka oluliselt ebameeldivamaks.
Depressioonis laps võib olla kergesti ärrituv, muutliku meelega ja jonnakas. Ka täiskavanutel on tihti depressioon väljendunud just ülemäärase ärevuse ja ärrituvuse näol.
Ei ole ka välistatud, et depressiivne laps ongi kurb, endassesulgunud ja veedab näiteks ülekaalukalt aega virtuaalmaailmas, on apaatne ning ei huvitu enam varem huvipakkunud tegevustest. Lapsed võivad sageli väljendada ka surmamõtteid. Kuigi arusaam sellest teost ja ka reaalne teostus ei ole alati lapsele endale arusaadav ja võib ka olla üks arengufaas lapse maailmatunnetuses.
Lapse koht peres
Kui hinnata laste erinevaid arengustaadiumeid, siis nt 3-4 aastase lapse puhul on ootuspärane, et ta jonnib, katsetab piire, on tujukas, purskab nutma jne. Kui seda aga teeb 6-7 aastane laps, siis peaks vanem endalt küsima, et mis tema elus on sellist, millega ta emotsionaaselt hetkel toime ei tule.
On see näiteks segadus peresuhetes, vanemate vahelised ebakõlad? Võib-olla mitte päris eakohane vastutus? Lapsed on vanemate ja kodu emotsioonide peeglid.
Tihti ongi laste emotsionaalsete probleemide põhjuseks vanematevahelised konfliktid, sel juhul võib laps võtta ülemäärast vastutust vanema emotsioonide eest, näiteks toetada n-ö nõrgemat lapsevanemat või jääda hoopis vanemate tülide vahel „nähtamatuks“.
Kui peres on rohkem lapsi ja vanemad ei tule noorematega lastega toime, siis võib vanem laps selle rolli vanemalt üle võtta ning omandada nö „vanemlikustatud lapse“ rolli, mis aga ei ole lapsele eakohane, sest vajalikud emotsionaalsed toimetulekuviisid selleks rolliks pole veel välja kujunenud.
Sotsiaalsed suhted
Lapse stressi põhjuseks on tihti suhted eakaaslastega. Vahel juhtub, et laps ei sobi mingi põhjusel oma eakaaslaste hulka või tal napib oskusi nende suhetega toime tulla. Hulgaliselt näiteid „laste maailma“ suhetest näitavad, ei teiste laste ohvriks saab laps, kes on ebakindel ja kelle sotsiaalsed oskused või emotsionaalsed toimetulekuviisid ei vasta eale. Selleks võib olla mitmeid põhjuseid, lisaks ülalmainitutele, on võimalik, et laps on olnud olulises kujunemiseas kuidagi eriline või isoleeritud, ja pole saanud piisavalt sotsiaalseid suhteid praktiseerida. Näiteks on laps olnud tihti haige, pole käinud lasteaias, huviringides vmt.
Samuti on üksikutel lastel keerulisem sotsiaalseid suhteid luua, sest kõige algelisem sotsiaalsete suhete kasvulava omaealistega ongi kodune keskond ja suhted õdede ja vendadega.
Tasub meeles pidada, et iga lühem nn. kummaline periood lapse käitumises ei ole veel psüühikahäire. Lapsed reageerivad stressile vahetult, tavaliselt on kõik need faasid mööduvad. Kui laste ümber on turvalised täiskasvanud, kes annavad neile juhiseid, kuidas oma emotsioonidega toime tulla, tulevad lapsed reeglina kenasti oma kriisidega toime.
Kuhu pöörduda?
Koolilaste puhul võiks olla esmane kontaktisik koolipsühholoog, kes vajadusel suunab lapse psühhiaatri, kliinilise lapsepsühholoogi vastuvõtule või hoopis pereteraapiasse. Väiksemate laste puhul võib pöörduda lastepsühholoogi või pereterapeudi vastuvõtule.
Kõige sagedamini saavad lapsed abi siiski sellest kui nende kodustes suhetes muutused toimuvad, sest kodu on lapse jaoks kõige olulisem emotsionaalste toimetulekuviiside omandamise koht ja kodustest lähedastest suhetest saavad lapsed kõige sagedamini vajalikku abi.
Kui tundub, et endal on keeruline seda ressurssi leida ja oskusi on vähe, siis spetsialistide juhendamisel võivad suured muutused lapse probleemides alata üsna pisikestest asjadest.
Mis on peamised ohumärgid, et lapsel võib olla probleeme meeleoluga?
- kerge ärrituvus;
- mitte eakohased emotsionaalsed reaktsioonid (eakohased reaktsioonid ja aenguülesanded on internetist vabalt kättesaadavad);
- järsud muutused käitumises;
- probleemid sotsiaalsetes suhetes ja ülemäärane stress nende seuhetega seoses;
- endasssesulgumine ja usaldamatus;
- provotseeriv käitumine ja tähelepanu otsimine.
Mis lapse depressioon siis kokkuvõttes on?
Sellel küsimusele ei olegi ühest vastust, samuti ei anna seda vastust meile Rahvusvaheline Psüühika- ja käitumishäirete Klassifikatsioon, kus samuti seostatakse lapse depressiooni pigem käitumisprobleemide, arenguliste iseärasuste liialduste, ärevuse või suhtlemisprobleemidega.
Täiskasvanutena oleme õppinud selgeks hulgaliselt viise, kuidas emotsioonidega toime tulla, lapse reaktsioon stressile on tavaliselt teistugune ja oluliselt vahetum.
Käitumishäired laste puhul on heaks märguandeks täiskasvanutele – ükski laps ei ole meelega halb või paha, tavaliselt on see nende stressi või ka algava meeleoluhäire väljendus.
Kõige tähtsam – iga lapsevanem võiks olla oma lapse suurim ekspert ja kõige parem ravim.
Teele Reiljan
kliiniline psühholoog ja pereterapeut