Paljud inimesed kogevad paarisuhtes aeg-ajalt rahulolematust. Mõnikord on see ajutine ja lahtub peagi, teinekord jääb aga pikemaks närima ja võib viidata sügavamatele, lahendust vajavatele probleemidele. Siinkohal on oluline rääkida vajadustest ja isiklikust vastutusest paarisuhtes.

Vajadused ja nende väljendamine

Igal inimesel on emotsionaalsed ja füüsilised vajadused – soov tunda end armastatu ja väärtustatuna, vajadus turvalisuse, läheduse, kuuluvuse ja mõistmise järele. Kui need vajadused suhtes ei leia kuulamist ega täitumist, tekib aja jooksul rahulolematus. Siinkohal on ebamugavad tunded (rahulolematus, viha, kurbus) oluliseks infoks selle kohta, et mingid vajadused on pikemat aega rahuldamata. Mida siis teha?

Oluline on teadvustada, et küps täiskasvanud inimene vastutab oma vajaduste eest ise – meil ei ole alust oodata, et keegi teine seda teeks. Loomulikult, toimivas ja toetavas paarisuhtes võib partner aidata meid nende vajaduste rahuldamisel, see on ka üks paarisuhte loomise eesmärke, aga siinkohal on oluline, et need vajadused oleksid selgelt väljendatud.

Probleem on tihti selles, et me ei oska oma vajadusi selgelt väljendada või loodame, et kui partner mind tõeliselt armastab, siis ta peaks ju teadma, mida ma tahan ja vajan. Kui ootused ja vajadused jäävad kommunikeerimata, on partneril võimatu neid täita ning sellest tekkiv rahulolematus on tülide allikaks. Vajadustest rääkimise asemel räägitakse sageli süüdistuse keeles, mis suhet pigem lõhub. Samuti aetakse vajadused sageli segi lahendustega, öeldes näiteks „sa peaksid rohkem kodus aitama”. Tegelik vajadus võib olla näiteks vajadus õiglasema ja toetavama partnerluse järele. 

Kui me räägime ainult lahendustest, mitte vajadustest, võib partner tunda, et teda kamandatakse või kritiseeritakse – ja vastupanu kasvab. Kui saad kontakti oma sügavate vajadustega ja neid partnerile väljendad ilma süüdistamiseta, saab partner sinu vajadustest teadlikuks ja sealt edasi saavad sündida mõlemale poolele sobivad lahendused. Koostöös, mitte ette dikteerides.

Rahulolu tuleb seestpoolt

Vahel on rahulolematuse põhjuseks see, et vastutus iseenda õnne eest pannakse partnerile: kui tema oleks ometi teistsugune, kui ta käituks teisiti, oleks kõik hästi ja mina õnnelik. Kuid pikaajaline rahulolu suhtes eeldab, et võtame vastutuse oma tunnete, ootuste ja reaktsioonide eest. See ei tähenda, et peaksime leppima kõigega, mis suhtes toimub, vaid seda, et me võtame initsiatiivi, et mõista oma vajadusi ja väljendada neid küpsel moel.

Vastutus tähendab ka seda, et teadvustame oma rolli suhetes tekkinud dünaamikates. Suhtes on alati kaks osapoolt ja oluline on uurida enda osa: mida mina saan teha, et olukord paraneks? Mis on olnud minu osa, et olukord selline on? Muutus algab alati minust endast ja kui mina oma käitumises midagi muudan, ei saa ka teine enam samamoodi jätkata.

Teadlikkus ja ausus nende teemade suhtes on esimene samm tervema ja rahuldust pakkuvama suhte suunas. Kui üksinda on neid samme keeruline teha, saab tuge otsida paariteraapiast.

Riin Tammiste
paari- ja pereterapeut