Muretsemine on lihtsalt öeldes mõtlemine asjadele, mis võivad tulevikus toimuda – olgu need siis reaalsed või ebareaalsed. Muremõtted algavad sageli sõnadega “mis siis, kui…?” või “äkki…?”. Mõnikord tekib see hoopis piltide või stseenidena me peas, nt kujutlus sellest, kuidas inimene on eksamil, saab küsimused kätte ja ei tea neile ühtegi vastust. Tihtipeale kaasneb muretsemisega ka emotsioon. Enamasti tunneme seda näriva tundena, mõnikord lausa ärevusena. Muretsemine tekib seetõttu, et inimene tahab ikka oma loomu poolest kõigeks ette tulevaks valmis olla ja veidigi kontrollida seda, mis temaga toimub. Kõige tavalisem põhjus muretsemise tekkimiseks ongi see, et me püüame end millekski ette valmistada. Mõnikord muretsevad inimesed aga hoopis selle pärast, mis kunagi varem on juhtunud. Sellisel puhul on muretsemise eesmärgiks pigem soov tulevikus olukorda kuidagi teisiti lahendada.
Millal saab muretsemisest probleem?
Muretsemine on igati normaalne nähtus, muretsevad enamik (kui mitte kõik) inimesi mingilgi määral. Samuti on igati normaalne, kui inimesel ongi ees mingi suurem ja olulisem sündmus või olukord ja ta siis ajutiselt mõtleb sellele rohkem. Muretsemisest saab probleem aga siis, kui seda esineb üha enam – peaaegu iga päev. Samuti tekib tunne, et see on muutunud kontrollimatuks ja häirivaks, võib-olla ei lase isegi enam teatud tegevusi teha nii nagu varem. Mõnikord võib ette tulla, et see segab magamist või keskendumist.
Problemaatilise muretsemise puhul võivad inimesed leida viise, mis lühiajaliselt aitaksid muretsemist leevendada. Üks levinumaid eneseabiviise on alkoholi tarvitamine, mis võib küll mõnikord hetkeliselt mõtlemist tuimestada, ent mille mõju on lühildane ja ebapiisav – problemaatiline muretsemine jätkub aine toime kadumisel.
Tihti tuleb ette, et liigse muretsemisega kaasnevad erinevad füüsilised sümptomid, nt värisemine, higistamine, õhupuudustunne, lihaspinged jmt. Mõnikord võivad liigselt muretsevad inimesed leida, et ühest küljest aitab muretsemine neil teatud olukordades paremini toime tulla või nendeks valmistuda. Teisalt aga karta, et liigne muretsemine mõjub oluliselt halvasti nende vaimsele või füüsilisele tervisele. Sellisel juhtul tekib n-ö muretsemine muretsemise pärast. Kõik eelnevalt väljatoodu viitab üldistunud ärevushäire esinemisele.
Kui inimesele tundub, et ta muretseb oluliselt rohkem kui tema sõbrad või tuttavad, ja seda paljude erinevate asjade pärast, samuti et ta ei suuda muretsemist peatada, siis tasuks pöörduda spetsialisti poole.
Kuidas saada abi?
Abi saamiseks on võimalusi erinevaid – nt võib pöörduda oma perearsti poole, kes viib läbi esmase hindamise ning siis suunab tarvidusel inimese kliinilise psühholoogi konsultatsioonile või psühhoteraapiasse. Samas võib aga ka ise pöörduda psühhiaatri vastuvõtule, kes hindab samuti inimese seisundit ja määrab ravi ja/või suunab psühholoogi juurde. Samuti on eraettevõtteid, kuhu saab pöörduda eraviisiliselt ka ilma perearsti või psühhiaatri suunamiseta. Meil Eestis on lisaks suurepärane ressurss online-nõustamisportaalide näol – nendeks on Lahendus.net ning Peaasi.ee, kus tegutsevad nii psühholoogiatudengid juhendamisel kui ka juba praktiseerivad psühholoogid ja nõustajad. Hilisemal ajal on lisandunud ka Katriito koostööpartner Minudoc.ee, kes samuti pakub erinevate vaimse tervise spetsialistide teenuseid.
Ravivõimalusi on erinevaid, levinumad on aga erinevad teraapiavormid, nt pereteraapia (kui tegemist on probleemiga, mis olulisel määral mõjutab pere toimetulekut või on suur osa probleemi säilimisel selles, kuidas pere toimib) ja kognitiiv-käitumuslik teraapia (mis enamasti on individuaalne, kuid vahel pöördutakse parema abi pakkumiseks ka inimese lähedaste poole), samuti viiakse läbi grupiteraapiaid. Mitte alati, kuid mõnikord kombineeritakse omavahel teraapiat ja ravimeid.
Karmen Vool
kliiniline psühholoog