Sügishooajaga tulevad taas fookusesse kool, kohustused ja õppimine. On neid, kelle jaoks on uue kooliaasta algus oma rutiini ja uute teadmistega teretulnud, kuid leidub ka neid, kes septembrikuud pelgavad, sest õppimine on keeruline ja ebameeldiv.
Internetiavarustes leidub palju materjali, mis räägib efektiivsest õppimisest, keskendudes viisidele, kuidas saada häid hindeid ning lõpetada erinevaid kooliastmeid edukalt. Vähem materjali leidub selle kohta, kuidas muuta õppimine pisut rohkem meeldivaks või kuidas selle juures end hästi ja õnnelikuna tunda. Seetõttu pühendame käesoleva artikli erinevatele võtetele, mis võiksid kergendada iganädalaste koolikohustuste täitmist. Käsitleme kolme aspekti: üldine õppimise stiil, keskkondlikud faktorid, konkreetsed õpitehnikad.
Üldine õppimise stiil
Neil D. Fleming lõi 1980. lõpus teooria jaotades õppimise neljaks: visuaalne õppimine, auditoorne õppimine, lugemine/kirjutamine ning kinesteetiline/kogemuslik õppimine. Flemingu teooria kohaselt leidub igal inimesel eelistatuim stiil, mille järgi õppides peaks õppimine olla edukam. Kuigi hiljem läbiviidud uuringud ei toeta ideed, et eelistatud õppimisstiili järgi õppimine tõstaks akadeemilist edukust, siis saame siiski tõstatada küsimuse, kas õppimine oma lemmikumail viisil võiks selle ülesande lihtsalt kergemaks ja meeldivamaks teha? Näiteks ajalugu saab õppida õpiku ja töövihiku abil, vaadates dokumentaalfilme, kuulates seonduvaid taskuhäälinguid või joonistades endale hoopis sobivaid ajajooni ja mõttekaarte. Julgustame katsetama erinevaid viise sama aine õppimiseks, et leida enda jaoks huvitavaim ja meeldivaim!
Välised faktorid
Sõltumata õppimise stiilist mängib õppimise meeldivamaks muutmise juures olulist rolli õppijat ümbritsev keskkond. Koolikontekstis ei ole ühel õppuril palju valikuvabadust muuta end ümbritsevat keskkonda, kuid sellele saab tähelepanu pöörata koolivälisel ajal.
Koolivälise õpikeskkonna (kodu, raamatukogu, kohvik vms.) valimisel tasub silmas pidada mitmeid erinevaid faktoreid. Esimestena võiks tähelepanu pöörata ruumi valgustatusele ja heliderohkusele. Kui on mingil põhjusel vaja õppida suuremalt ekraanilt võib appi tulla madalam ruumi valgusaste, kuid lugemise ja kirjutamise jaoks on oluline korralik valgustus. Helitundlikkuse puhul võib inimestes näha eriti suurt varieeruvust. On inimesi, kes eelistavad õppides täielikku vaikust, kuid samuti leidub palju inimesi, kelle puhul on väike taustamüra õppimist soodustav. Uuringud on näidanud, et eriti võib taustamürast (nt muusika või nn valge või pruun müra) abi olla aktiivsus- ja tähelepanuhäirega inimestel. Lisaks võib jälgida, kas õppida on mugavam üksinda või grupis, kus saab teistega õppematerjale läbi arutada. Õpikogemust aitavad paremaks muuta ka mugav laud ja tool, meeldiv toatemperatuur ning mõnusad riided!
Näide valgest mürast: https://youtu.be/nMfPqeZjc2c?si=gXuTwB3aqKiuYuTf
Näide pruunist mürast: https://youtu.be/RqzGzwTY-6w?si=-ovHBBb598NpY75F
Konkreetsed õpitehnikad
Õppimist võivad kergendada ka mõned spetsiifilisemad õpitehnikad. Täna käsitleme neist kahte: pomodoro tehnika ja sähvikud.
Pomodoro
Pomodoro tehnika eesmärk on jaotada õppetöö hallatava pikkustega ampsudeks ning pakkuda õppimise vahele lühikesi puhkepause, et muuta õppimine võimalikult jätkusuutlikuks ning vähendada liigset väsimust. Klassikaline pomodoro käib järgnevalt: inimene õpib 25 minutit (nt. loeb, kirjutab, vaatab videot vms), mille järel puhkab 5 minutit. Üks pomodoro kestab kaks tundi ning koosneb neljast 25 + 5 minuti tsüklist. Pomodorot võib enda jaoks sobivamaks teha muutes õppimisele ja puhkamisele kulutatud minutite arvu. Näiteks võib inimesele paremini sobida koolisüsteemist tuttav 45 minutit õppimist + 10 minutit puhkust.
Pomodorot aitavad kasutada järgnevad veebilehed:
Sähvikud ja Leitneri süsteem
Sähvikud ehk sõnakaardid võivad tulla appi näiteks mõistete, faktide ja sõnavara õppimisel. Tegu on kahepoolsete kaardikestega, mille ühel pool leidub mõiste/küsimus/emakeelne sõna ning teisel poole mõiste definitsioon/vastus/võõrkeelne sõna. Sähvikud võimaldavad teha õppimise mängulisemaks ning vajadusel kergendada õppimist erinevates kohtades (nt. jalutades, pargipingil, bussis vms). Sähvikutelt õppimisel võib rakendada ka Leitneri süsteemi.
Leitneri süsteemi puhul jaotuvad sähvikud tüüpiliselt nelja gruppi selle põhjal, kui hästi õppur neid peast teab. Esimesse kasti lähevad kaardid, mille meenutamisel õppur kõige rohkem vigu teeb ning neid kaarte peaks kordama iga päev. Kui mäletad kaardi sisu korrektselt, võid kaardi tõsta teise kasti, mille kaarte korratakse ülepäeviti. Teisisõnu, kui vastad kaardi õigesti liigub see kasti, mille kaarte korratakse harvem ning kui vastad kaardi valesti, siis liigub see tagasi kasti, mille sisu korratakse tihedamini. Paremaks mõistmiseks piilu allolevat pilti (Leitneri süsteem).
Kokkuvõtlikult loodame tuua tähelepanu sellele, et õppimine on raske töö ning aeg-ajalt tuleks endalt küsida, kas saaks enda jaoks õppimist mugavamaks või lausa õnnelikumaks muuta.
Krõõt Soomets
psühholoog