Inglise keeles tend and befriend theory, mida eesti keeles võiks nimetada hoolitsemise ja sõbrunemise teooriaks, räägib meile, et stressirikkas olukorras võime me reageerida ka teistmoodi, kui võideldes või põgenedes – hoopis hoolitsedes (oma järglaste eest) ja sotsiaalset toetust otsides.
Hoolitsemise ja sõbrunemise teooria on noor teooria, mille pakkus välja sotsiaalpsühholoog Shelley Taylor, Kalifornia ülikoolist Los Angeleses 2000. aastal. Taylori eesmärk oli kirjeldada paremini inimeste stressireaktsioone.
Aga miks, me teame ju juba, millised stressireaktsioonid tekivad?
Tõesti, valdavalt kirjeldatakse stressireaktsioone võitle või põgene reaktsioonide abil – ohtlikus olukorras aktiveerub meie sümpaatiline närvisüsteem ning meie keha valmistub, et hakata võitlema oma elu eest või hoopis minema joosta. Võitle või põgene teoorial on ka oma evolutsiooniline selgitus – pidime reageerima kiiresti ning meil arenesid füsioloogilised mehhanismid, et me seda teha saaksime.
Küll aga märkas Taylor, et kõik inimesed, eriti naised, ei reageeri alati just võitlemise või minema jooksmisega. Seega soovis ta selle teadmiste augu täita ja pakkus välja hoolitsemise ja sõbrunemise teooria.
Hoolitsemise ja sõbrunemise teooria selgitab, miks mõnel juhul reageerib inimene stressile hoopis hoolitsuse pakkumise ja sotsiaalse toe otsimisega. Kui lähisuhted on ohus või inimene on sotsiaalselt isoleeritud, tõuseb oksütotsiini, bioloogilise markeri tase, andes märku vajadusest olla lähedastega seotud. Muuhulgas aitab oksütotsiin koos sotsiaalsete suhetega maandada bioloogilist stressi – tunda end rahulikumana. Ka hoolitsemise ja sõbrunemise teoorial on oma evolutsiooniline selgitus – kuna enamasti olid naised laste eest hoolitsejad, siis nende stressireaktsioonid pidid kaitsma nii neid endid kui ka nende lapsi. Seega, erinevalt meestest, kelle parim võimalus stressirohkes olukorras ellu jääda võis olla võitlus või põgenemine, olid naiste parimad ellujäämisvõimalused sageli ühtehoidmine ja oma laste kaitsmine.
Kuigi hoolitsemise ja sõbrunemise teooria kohased stressireaktsioonid on omasemad naistele, ei saa öelda, et mehed neid ei kogeks. Olenemata soost toodab meie keha oksütotsiini ning olenemata soost toetab meid stressirikkas olukorras sotsiaalne lähedus. Läbi hoolitsemise ja sõbrunemise oleme me rohkem toetatud, tunneme end turvalisemalt, oleme resilientsemad.
Hoolitsemise ja sõbrunemise teooria kinnitab muuhulgas ka seda, kuivõrd oluline on sotsiaalne tugi meie ümber, eriti stressirohketes ja rasketes oludes. Seega – kui tunned, et murepilved on pea kohal ja õhus on rohkem pinget kui hapnikku, mida hingata, siis otsi abi! Toeks saavad olla pereliikmed, sõbrad, töökaaslased aga ka vaimse tervise spetsialistid.
Anna Helena Ursula Malkovskaja
psühholoog-nõustaja