Mida tähendab krooniline valu?

Igasugune valu on subjektiivne – on see siis hambavalu või valu, mida tunneme peale seda, kui oleme hüppeliigese välja väänanud. Iga kroonilise valuga koos elav inimene kogeb oma valu erinevalt ja seetõttu igaühe valu lugu on erinev. Sageli teeb inimesele kõige enam muret, kuidas ümbritsevad inimesed valusse suhtuvad. Inimene ise saab õppida oma valuga koos elama ja päris edukalt, kuid tihti on hoopis lähedastel raske leppida sellega, et krooniline valu ongi nüüd meie ühine “koduloom”, või tööandjal mõista, et töötaja vajab veidi erilisemat suhtumist.

Hirm ja ärevus

Teine keeruline teema on hirm oma valu või haiguse ees. Kardetakse enda haigust, kuna ei saada sellest aru, ja valu ennast, kuna ei mõisteta kroonilise valu tekkemehhanisme. Teinekord läheb päris pikk aeg, et saada jagu hirmust ja ärevusest, õppida oma valu tundma ning julgeda talle otsa vaadata.

Uuringud näitavad, et ärevushäired ja depressioon on kroonilist valu kannatavatel inimestel väga sagedased vaimse tervise probleemid. Kõik meist on kogenud hambavalu või peavalu, ilmselt oleme kõik olnud viirushaiguses (kogu keha pakitseb, liigesed ja lihased valutavad). Kujutage nüüd ette, et tunnete sama 24/7 ja ilma puhkepausideta! Kindlasti ei muuda valu kogemine meid kedagi rõõmsamaks ega anna meile juurde energiat ja jõudu. Pigem vastupidi. Samas ei aita meid ka see, kui peidame pea liiva alla või jääme voodisse lamama – pigem läheb valu siis veel hullemaks.

Kuidas kroonilist valu leevendada?

Ükskõik, millisest kroonilisest valust räägime – on vaja inimese enda aktiivset osalust ja meeskonnatööd spetsialistidega. Erinevates kinnitatud ravijuhistes on toodud välja, et valu ravi peab olema multidistsiplinaarne – see tähendab koostööd erinevate erialade vahel, koostööd patsiendiga ja tema lähedastega. Tulemused tulevadki kõigi nende osapoolte koostööst – ainult ravimid ei aita, ainult füsioteraapia ei aita, ainult psühholoogia ei aita. Ja kõige vähem aitab passiivne eluviis ja valu tõttu passiivseks jäämine.

Abi algab alati perearstist – tema käest saab uurida võimalusi taastusravi, füsioteraapia või kliiniliste psühholoogide kohta, kes oskavad edasi suunata aktiivsema eluviisi poole.

Triinu Niiberg-Pikksööt
kliiniline psühholoog