Märts on teatrikuu. Nii Eestis kui ka mujal maailmas kogub populaarsust improteater. Improteater on selline teatrivorm, kus tegelased ja lugu tekivad spontaanselt laval olevate mängijate ja publiku koosmõjul. Kõige puhtamal kujul tekivad impros stseenid täielikus vabaduses ilma ette valmistatud plaani või stsenaariumita. Selline vaba teater on juba mõnda aega äratanud huvi ka vaimse heaolu uurijate seas.
Kutsusime teatrikuu puhul improtrupi kIMPROose liikmed Liina, Anneli, Kaia ja Kuldari meiega improteatri ja vaimse tervise omavahelistest seostest rääkima.
Viimased teadusuuringud on leidnud üha enam kinnitust, et improteatril võib olla positiivne mõju inimese psühholoogilisele heaolule. Küsisime kIMPROose liikmetelt, millised on nende kogemused improteatri mõjuga vaimsele tervisele.
kIMPROoside liikmed ütlevad justkui ühest suust, et improt kõige paremini kirjeldav sõna on “mängulisus”. Trupi liige Liina tõdeb, et tema jaoks on improteater justkui täiskasvanute mängutuba, kus valed vastused puuduvad. “Impros pole reaalsuse piire ja me võime mängida läbi situatsioone, mida päriselus ei juhtuks. Vabadus mõelda, olla ja ennast ilma kriitikata väljendada, on eluterve ning aitab meil isegi fantaseerides tunda end grupi liikmena, mõistetuna ning endasarnaste seas,” lisab Liina. Ka Anneli kinnitab Liina mõtteid, öeldes, et kuigi ta näeb, et paljud on oma tee improteatri juurde leidnud selleks, et oma vaimset tervist turgutada, siis tema kogemus algas soovist mängida ning lustida: “peagi aga sai selgeks, et see mäng ei olegi pelgalt mäng, vaid äärmiselt arendav ja vabastav tegevus”.
Kuldar toob välja impros väga olulisel kohal oleva hinnanguvabaduse: “julgus ennast n-ö lolliks teha on oskus, mis kipub täiskasvanutel ära kaduma ja nii surume endid isegi aru saamata mingitesse piiridesse ja raamidesse. Mina usun, et impros teatud piiridest lahti laskmine aitab kindlasti vaimset tervist positiivses suunas mõjutada. Eriti, kui seda teha turvalises keskkonnas, kus ei anta hinnanguid.” Anneli nõustub ja lisab, et me muretseme liiga palju, mida teised meist arvavad, mida tohib või ei tohi teha või öelda, kuid improviseerides see mure kaob. “Impros sa lihtsalt oled ja kõik, mis sa teed või ütled, on õige. Valesid vastuseid ei ole ja keegi ei anna hinnanguid, vaid sinu mõtteid toetatakse. Sa ei pea kartma oma mõtteid. Sa oled hea ja väärtuslik just sellisena nagu sa oled ja igasugune mure selle üle impros lahtub,” kinnitab Anneli. Liina toob paralleeli ka vaimse tervise maailmas teada-tuntud kohalolupraktikatega, juhtides tähelepanu, et ka improt võib kirjeldada, kui kohalolekut – peab jälgima, mida teised teevad, olema valmis alati partnerile vastama, keskenduma sellele, mida ise hetkel tunned. Ka Kaia nõustub kaaslaste mõtetega.
Näeme enda ümber praegusel ajal aina rohkem stressi ja muret. Stressirikkal ajal muutuvad keeruliseks ka inimestevahelised suhted ning tihti räägitakse üksteisest mööda, põhjustades nii veel rohkem stressi ja pinget. Vaimse tervise spetsialistidena näeme aina suurenevat vajadust tegevuste järele, millega inimesed ise ennast veel toetada saaksid. Kuidas teile tundub, kas impro sobiks selleks – kas see on midagi, mis aitaks inimestel stressi leevendada ja oma eneseväljendust parandada?
Sellele küsimusele vastavad kõik entusiastliku noogutusega, kõlavad hüüded: “kahtlemata!” ja “absoluutselt!”
“See on üks kõige elutervemaid naudinguid, mis mu elus täna on. Keegi ei ütle, et ära tunne nii, kui ma stseenis viha väljendan. Impros on kõik õige. Julgen katsetada ja eksida,” ütleb Liina. Anneli lisab, et improt saab teha ainult 100% kohal olles: “sa unustad kõik oma elus toimuva ja tegeled hetkel sündivate olukordadega. Partneriga koos mõtlemine ja ühise pildi maalimine on äärmiselt vabastav ja tihtipeale ikka ka väga naljakas. Ja sa võtad selle tunde koju kaasa. See naerune olek jääb kestma ja ka argiteemad tunduvad palju pisemad ja lihtsamalt lahendatavad.” Stressi leevendamisel on lisaks naerule ja positiivsetele emotsioonidele oluline ka liikuda ja suhelda. Kuldar kinnitab, et see kõik on osa improst ning naer ja hea tunne võib kesta ka veel päevi pärast improtundi.
Liina, Anneli, Kuldari ja Kaiaga rääkides jääb kõlama, kui palju impro õpetab ja annab kogemusi igapäevaeluga paremini toime tulla. Kõikide jutust jääb põhirõhk üksteise kuulamisele ja mõistmisele. Kaia selgitab, et improteatrile üks iseloomulikest eeldustest on olukordadele kiiresti ja hetkes reageerida, treenides nii kehalist, emotsionaalset kui ka verbaalset väljendusoskust, Kuldar täiendab Kaia mõtet veelgi, juhtides taas tähelepanu juba Anneli öeldud mõttele: “improtunnis on lausa kohustuslik olla kohal nii oma keha kui ka meelega, kuulates partnerit ja reageerides ausalt ning otse.” Seega on improtund mahukas aktiivse kuulamise töötuba ning aktiivne kuulamine on ju just see, mis meid aitab ja toetab suhete loomisel ning hoidmisel.
Lisaks stressi maandamisele ja aktiivse kuulamise meistriklassile panustab impro ka eneseusu ja enesekindluse tõusule. “Loomulikult vahel päriselu raputab ja mured matavad, aga see kergus tuleb improt tehes palju lihtsamalt tagasi. Eneseusk ja -kindlus, mis laval või proovis täiesti uue olukorra lahti rulludes ja lahenduseni jõudes tekivad, ei kao püändini jõudes. Sel hetkel usudki, et nii on! Selline heas mõttes kõikvõimas enesetunne valdab – jääb usk ja kogemus, et võõrastes ja ootamatutes olukordades saan ma hakkama,” kirjeldab Liina.
Milliseid positiivsed mõjusid te veel teatril ja loovusel vaimsele heaolule näete?
“Tuntud impro-isa Keith Johnstone on kirjutanud oma raamatus (“Impro – improvisatsioon ja teater”), et impro avab väga palju inimeste alateadlikke mõtteid ja soove, millest nad ise pole võibolla teadlikud. Minu arvates mida rohkem sa käid tundides, seda rohkem avaneb ka sinu julgus avada seda alateadlikku loovust endas. Väga tihti on näha, et mõnedel inimestel korduvad stseenides teatud elulised teemad ja on näha, et see teema on talle oluline,” kirjeldab Kuldar.
Seega aitab impro märgata ja ka läbi töötada olulisi teemasid?
Kuldar nõustub: “Enamasti on impro koht, kus tehakse ja oodatakse nalja, kuid minu arvates on ikka kõige paremad väga sügavad inimestevahelised stseenid, kus ei tule nalja, aga nii kaaslased kui ka õnne korral publik tajuvad sügavat sisu. Need hetked võivad olla vaimselt väga olulised, kui sa oled midagi lasknud endast välja, mis on olnud seal peidus, sest sa ei saa või ei julge seda päris elus teha.”
Anneli ja Liina toovad välja ka võimaluse avastada teisi ning proovida erinevaid rolle. “Fantaasiaseiklustes improkaaslastega on nii tore avastada ja tõdeda: no kuidas ta küll nii teistsuguse mõtte peale tuli? See kuidagi aitab ka “päriselus” aru saada, et inimeste mõtted liiguvad nii erinevaid radu pidi, et eeldamise asemel tuleb peegeldada ja aru saada, et kuskohas me praegu oleme ja kas kõigil on ühine pilt. See on minu elu lihtsamaks teinud – kõik me näeme asju omamoodi, kõik me tuleme erinevatest taustsüsteemidest ja nii lihtsalt on.” “Erinevus rikastab – igaühel on oma viisid ja teed,” tõdeb Liina. Anneli täiendab, et tal aitab muuhulgas impro iseennast veidi lihtsamalt võtta: “me kipume ennast ja kõike enda ümber väga tõsiselt võtma ning asjades pigem probleeme otsima ja neid ka leidma. Impromängudega aga olen õppinud, et see ei ole elus sugugi nii vajalik. Väga paljudele olukordadele on lihtsaid lahendusi ja elu ei pea üleliia kartma ega tõsiselt võtma.” Lisaks rõhutab Anneli, et impros võib olla ükskõik kes: on võimalus proovida olla vanaema, Norra troll või kasvõi Naksitrall, katsetada erinevate rollide ja maskidega ning neist õppida.
Lõpuks mõtlesime, kuidas saab improviseeriv teater toetada vaimse tervise teadlikkust ja uurisime, kas kIMPROose on kunagi kasutanud improviseerimist vaimse tervise teadlikkuse tõstmiseks?
Liina: “olen seisukohal, et improtreeningul ei ole tabuteemasid. Minu jaoks on see vabastav, et ma ei pea ennast piirama ja võin väljendada omi mõtteid, neid paisutada, vahel lausa välja mõelda ja samas tunda jäägitut aktsepteerimist. Minusuguseid on veel. Ma ei suuda meenutada, kas minu ellu tuli enne improteater või kohalolupraktika, aga need on tänaseks omavahel nii põimunud. Impro on minu jaoks siiani vabastav ning teraapiline. Oleme oma kogemust ja teadmisi ka teisteni viinud.”
Ka Anneli kinnitab, et improteater ei ole sugugi võõras vaimse tervise maastikul ja koostöö vaimse tervise edendamise vallas on Eestis improteatrite erinevate gruppidega juba ka toimimas. “Me pakume võimalust läbi töötubade ka teistel improt kogeda. Selliste töötubade eesmärk ongi näidata, kuidas positiivne mõtlemine ja ellusuhtumine, teineteise märkamine, “jah” ütlemine, enda ja teiste usaldamine ning koostöö viivad positiivsete tulemusteni. Improteatri põhimõtted aitavad kaasa lahenduste leidmisele ja annavad julgust enda väljendamiseks igas vormis. Jagatud mured on alati poole väiksemad ja kui sa ühel hetkel suudad suisa naerda nende üle, on mission completed! Läbi lõbusate harjutuste ja grupimängude käivitub loovus ja, ütle, mis sa ütled – fantaasia läheb lendu! Need töötoad õpetavad ka naerma eksimuste üle, olema avatud, siirad ja spontaansed. Need oskused saab kenasti töötoast kaasa võtta ja oma igapäevaellu haakida,” tõdeb Anneli.
Kuldar käib välja mõtte, et improõpe võiks näiteks põhikooli õpilastele lausa õppekavasse mahtuda: “improl on võimalus muuta inimese elu ja näidata, millised me võiks olla rohkem – avatud, mängulised, kuulata, reageerida, olla kohal.” Ka Kaia toetab mõtet, et improteatrile võiks ühiskonnas rohkem kõlapinda tekkida ning töötoad võiksid jõuda aina rohkemate inimesteni: koolidesse, töökohtadele, hooldusasutustesse, päevakeskustesse ja igale poole mujale.
Nii Liina, Anneli, Kaia kui ka Kuldar kinnitavad oma teadmiste ja kogemuste pealt teadusuuringute leitud improteatri kasu psühholoogilisele heaolule ning vaimsele tervisele. kIMPROoside kogemus kinnitab, et läbi improvisatsiooni saab maandada stressi ja samal ajal õppida olulisi eluoskusi: aktiivset kuulamist, märkamist, oskust oma mõtet esitada. Seega võib improteatrist saada kaval viis, kuidas toetada oma vaimset tervist nii teraapia kõrval kui ka niisama – õppides ja kogedes.