Ilmselt paljud meist on kogenud, et ebaõnnestumise korral kerkib pähe mõte “Mul läheb alati kõik nässu”. Või kui kolleeg ütleb “tere” tõsisemalt kui tavaliselt, on esimeseks mõtteks “Ta on mu peale pahane. Ma vist olen midagi valesti teinud”. Või siis tunneme kehas mõnda ebatavalist valu ning mõte läheb kohe kõige tõsisemate haiguste peale.
Need on väga levinud mõtteviisid ning igapäevaelus ei pruugi me neid isegi märgata. Need võivad tunduda lausa faktidena. Miks psühholoogid sellist tüüpi mõtteid siis mõttevigadeks nimetavad? Mõttevead on mõttemustrid, mille tulemusena inimene tõlgendab olukordi kallutatult. Näiteks võib inimene teha üldistusi ühe konkreetse sündmuse põhjal või keskenduda ainult negatiivsetele külgedele. Samuti kuuluvad mõttevigade juurde tihti oletused, eeldused ja ennustused nii iseenda kui ka teiste kohta.
Mõned näited levinumatest mõttevigadest on järgmised:
Üleüldistamine: Tehakse üldine järeldus üheainsa sündmuse või tõendi põhjal. Sellistele mõtetele on tihti iseloomulikud sõnad „alati“ ja „mitte kunagi“.
Katastrofiseerimine: Hinnatakse üle ebaõnnestumise/tõsise tagajärje esinemise tõenäosust. Eeldatakse kõige hullemat.
Must-valge mõtlemine: Kõik-või-mitte-midagi-stiilis mõtlemine. Kaldutakse nägema asju äärmustes ilma vahepealsete variantideta.
Magnifitseerimine/minimeerimine: Kalduvus ületähtsustada negatiivset informatsiooni või kogemusi, samal ajal vähendades või pidades triviaalseks positiivset informatsiooni või kogemusi.
„Peab“- laused: Selliste sõnade kasutamine nagu „peab“, „peaksin“, „ei tohi“, „tuleb“ loob ebarealistlikke ootusi enda ja teiste suhtes. Inimene käitub rigiidsete reeglite järgi ja ei luba endale paindlikkust.
Mõttevigade tekkimisele aitab kaasa asjaolu, et ohtude ja negatiivsete külgede märkamine on meile tihti lihtsam ja kiirem kui positiivse märkamine. Vahel võib see olla ka kasulik, näiteks lähenevat autot märgates pole enamasti aega olukorra analüüsimiseks. Igapäevaelus tasub aga oma mõttevigu märgata ja küsida endalt: “Mille põhjal ma seda arvan? Kas tema käitumist võis midagi veel mõjutada? Mis oleksid teised seletused sellele olukorrale?”. Võib juhtuda, et esialgne mõte saabki teoks, kuid iga mõte pole tingimata fakt. Seepärast ei pea ka igat mõtet 100% uskuma.
Mõttevead on loomulikud ning täielikult välja juurima neid ei peagi. Pigem annab nende märkamine võimaluse oma mõtetele neutraalsemalt reageerida ning leida kasulikumaid mõtteviise.
Liisa Liik
Katriito Kliiniku psühholoog