Pole kahtlustki, et noorte vaimne tervis võib erinevatel põhjustel kannatada samamoodi nagu täiskasvanute oma. Kliiniline psühholoog Liis Arras töötab Katriitos igapäevaselt erinevate vaimse tervise muredega noorukitega ning koolitab spetsialiste, lapsevanemaid ja teisi huvilisi noorukite vaimse tervise teemadel. Intervjuu põhjal valminud artiklis räägib Liis muredest, millega noorukid psühholoogi vastuvõtule pöörduvad ja kuidas on seda mõjutanud pandeemia periood. Sellele lisaks räägib, kuidas aru saada ja mida teha, kui noorukil on vaimse tervise mure ning milline on perekonna ja kooli roll noorukite vaimse tervise murede ennetamisel ja nendega toimetulemisel.
Mured, millega peamiselt vastuvõtule pöördutakse
Vastuvõtule pöördub noorukeid peamiselt meeleolu- ja ärevushäiretega. „On palju noori, kellel on depressiooni sümptomid, samuti häirival tasemel ärevust, näiteks sotsiaalärevust, mille tõttu on raske viibida tähelepanu keskpunktis, on suur hirm eksida ja teiste negatiivse hinnangu osaliseks saada,“ ütleb Liis. Ta toob ka välja, et kahjuks esineb palju tahtlikku enesevigastamist ja tõsiseid suitsiidimõtteid meeleoluhäiretega noortel. „Nii raske on olla, et ta ei näe sellest väljapääsu ja ei taha elada.“
Liis ütleb, et päris palju tuleb ette ka söömishäireid, kus söömist piiratakse ülemäära, tahetakse võtta kaalust alla ja oksendatakse, või ei sööda regulaarselt, siis süüakse üle ja oksendatakse.
„Muresid on erinevaid, tihtipeale on esineb mitu muret koos. Kõigil on oma lugu,“ lisab ta.
Pandeemia perioodi mõju noorukite vaimsele tervisele
Kuigi Liisi sõnul on probleemide spekter valdavalt sama, on pandeemia periood noorukeid mõjutanud. Distantsõpe, pikemalt kodukeskkonnas viibimine ja piiratud sotsialiseerumise võimalused mõjuvad noorukite meeleolule.
„Ühel või teisel kombel on paljudel olemine raskemaks muutunud,“ ütleb ta. „On neid, kelle jaoks distantsõppe ajal on enese organiseerimine ja juhtimine ning õppetööga toimetulek muutunud keeruliseks, kuna toetav struktuur on ümbert ära võetud. On neid, kellel on olnud raske olla kodukeskkonnas, kuna seal on palju pingeid või probleeme ja ei sealt ei saa välja nii palju kui varem. On neid noori, kelle jaoks piiratud sotsiaalne suhtlus on olnud raske, kuna igapäevane sotsialiseerumine, kodust väljas käimine ja teistega koos olemine on olnud oluline.“
Liis tõdeb, et nendel erinevatel põhjustel on peamiselt näha meeleolu kehvemaks muutumist või on tekkinud kooliga toimetuleku raskused.
Liis toob välja, et pandeemia mõjul on ka teine pool. „Neil noortel, kes on hästi ärevad ja kelle jaoks igapäevane koolikeskkond on stressirikas, on olnud kodus väga hea õppida. Koolistressi pole ning nad saavad rahulikult toimetada, kui on head enesejuhtimise oskused, aga samas võib kooli tagasi minna olla veel raskem,“ ütleb ta.
Mured, millega vastuvõtule pöördutakse, on Liisi sõnul laias laastus samad, aga kontekst on veidi erinev. „Abivajajaid on alati olnud palju, nii enne pandeemia algust kui ka praegu.“
Väärarusaamad noorukite vaimse tervise murede kohta
Kuigi noorukite vaimse tervise mured on väga levinud, ringleb nendega seonduvalt erinevaid arusaamu, mis sugugi tõesed ei pruugi olla.
„Sa oled nii noor, sa ei tea üldse, mis päris probleemid on.“ – Liisi sõnul osa noori seda arvamust kuulnud oma vanematelt, kui on püüdnud oma raskustest rääkida. „Justkui neil ei tohiks olla oma muresid või nende jaoks peaks elu olema lihtne.“
„Ta otsib lihtsalt tähelepanu.“ – Ka see on midagi, mida tihtipeale nooruki vaimse tervise murest arvatakse. „Vahel arvatakse, et nooruk tahab probleeme ise tekitada ja ta otsib sellega tähelepanu, kui ta üht või teistmoodi käitub,“ ütleb Liis.
Ta lisab, et tihtipeale arvatakse, et noor on lihtsalt laisk ja murest jagu saamiseks peab ennast lihtsalt kokku võtma, hakkama saama.
Veel on arvamus, justkui kõiges oleks süüdi ekraanid – noored on liiga palju ekraanide taga. „See võib olla osa probleemist, et ta on palju telefonis, sotsiaalmeedias või arvuti taga, aga see ei pruugi olla probleemi tuum või kõige olulisem asi – see võib olla ka toimetulekumeetod.“
Kuidas aru saada, et noorukil on vaimse tervise mure?
Kui aga kahtlus, et noorukil võib olla vaimse tervise mure, aga ta sellest ise rääkinud ei ole, siis võiks tähelepanu pöörata nooruki olekule ja käitumisele.
Mõned näited muutustest on:
- Olek: nooruk on väga kurvameelne, kurnatud, endassetõmbunud või ärev, pinges.
- Käitumine: varem olnud väga aktiivne, järsku ei tee ega taha eriti midagi, on passiivne ja omaette.
- Söömine – muutumine söömisharjumustes, piirab söömist, kaotab kiiresti kaalu.
- Uneprobleemid – tahab kogu aeg magada või ei saa magama jääda, uni on katkendlik.
- Kooliga toimetuleku raskused.
- Suhtlemine – mida ta räägib ja välja ütleb.
Nimekiri pole sugugi täielik ning vaimse tervise murele viitavaid märke on veel teisigi. Kui aga esineb nimetatud muutusi või märkate muud ebatavalist nooruki olekus ja käitumises, siis tasub uurida tema käest, kas on midagi juhtunud, mis teda mõjutab.
Kuidas pöörduda nooruki poole tema vaimse tervise murest rääkimiseks?
„Võiks otse küsida, kuidas tal päriselt läheb, ja kui suhe on usalduslik, siis noor saab jagada seda, kuidas tal päriselt on,“ ütleb Liis, “aga paraku ei pääse tihtipeale lapsevanemad noorukile ligi, kuna neil ei ole nii head suhet oma lapsega, ei olda harjunud rääkima probleemidest, või on laps väga kinnise loomuga.”
Liis soovitab noorukile sõnastada, peegeldada seda, mida oled märganud. Mõned näited lausetest, mida kasutada:
„Ma olen märganud, et oled viimasel ajal kurvameelne, väsinud olekuga./Sul on randme peal kriipsud.”
“See on pannud mind mõtlema, kas kõik on hästi./See on mind natuke murelikuks teinud.“
Ta sõnab, et me kirjeldame seda, mida oleme märganud ja püüame niimoodi ukse avada.
Mida teha siis, kui näed, et noorukil on mure, aga ta ei räägi sellest?
Liis peab oluliseks mitte survestada noorukit rääkima, sest see pigem tõukab eemale ja lõhub suhet. Ta tunnistab, et ta on näinud lapsevanemat karjumas lapse peale, et ta oma murest räägiks, aga see ei toimi. „Me peame näitama, et tunneme huvi, oleme valmis ära kuulama ja tahame aidata,“ ütleb ta. „Kui laps on kinnine ja ei taha rääkida oma asjadest ning me ei saa aru põhjusest, siis võib talle pakkuda võimalust rääkida kellegi teisega, kes on selles kõrvaline ja neutraalne isik.“
Liis rõhutab, et noorukile peab andma sõnumi, et ta oluline, sa oled olemas, sulle läheb korda ja sa tahad teda aidata.
Pere roll nooruki vaimse tervise murede ennetamisel ja nendega toimetulemisel
„Kõige olulisemad on omavahelised suhted perekonnas, milline on lapsevanemate suhe oma lapsega,“ tõdeb Liis. Tema sõnul on sellesse panustamine kõige väärtuslikum nii ennetamisel kui toimetulekul – kui sul on lapsega usalduslik ja turvaline suhe, kui laps ei pea kartma pahandamist ja hinnanguid, siis pole põhjust, miks ta peaks oma muresid varjama.
Liis peab oluliseks ka harjumust peres rääkida sellest, kuidas päriselt läheb. „Kuidas koolis hinded on, miks sa sinna tundi ei läinud, miks tuba on sassis – need pole minu jaoks kõige olulisemad asjad, millest rääkida. Pigem räägime sellest, mis sulle rõõmu valmistab, mida sa soovid, millest sa unistad, mida sa kardad, mis sinus ebakindlust tekitab.“
Liis ütleb, et suhte jaoks tuleb kasuks ühine aja veetmine ja ühised tegevused. „Tegelikult ka 16-18-aastased tahaksid veeta aega vanematega, kui selleks on tore ja positiivne vorm, aga mitte siis, kui see tähendab ainult probleemidest rääkimist.“
Lapsevanemate toimetulekuoskused
Oluline noorukite vaimse tervise murede ennetamisel ja nende toimetulemisel on ka täiskasvanute oskus rahulikult vastu võtta nooruki mured. „Kui nooruk kogeb seda, et tal kulus kaua aega enda kokku võtmiseks, et öelda, et on endale viga teinud, aga ema reaktsioon on karjumine või nutmine, siis ta ilmselt teist korda rääkima ei tule, kuna tekib olukord, kus ta peab oma vanema emotsioonidega ka tegelema.“
See juhib tähelepanu sellele, kuidas täiskasvanu ise oma emotsioonidega toime tulevad. „Peres võiksid kõik inimesed mõelda sellele, kuidas neil endaga on, kuidas nemad stressi ja pingetega toime tulevad,“ soovitab Liis. Ta lisab, et noori mõjutab väga palju see, kui vanemal on psüühikahäire, millega ta ei ole tegelenud. „Kui mul endal on raske, ei suuda ma oma lapsele ka nii hästi toeks olla,“ sõnab ta. Liis soovitab lapsevanematel nii enda kui ka oma paarisuhte eest hoolitseda, tänu sellele saab olla ka lapsele paremini toeks.
„Vahel on näha, et üritatakse kõiki probleeme hoida pere ringis ja ei minda sellepärast rääkima.“ Liis rõhutab, et peres ei tohiks karta abi ja tuge otsimist, kui tuntakse, et seda vajatakse.
Ka lapsevanem vajab abi
Nooruki vaimse tervise mure või psüühikahäire mõjutab ka lapsevanemaid ja nende toimetulekut. „Kui noorukil on psüühikahäire, siis vanemad vajavad ise ka nõustamist selle koha pealt. Sageli tekib palju hirmu ja abituse tunnet, ollakse valmis midagi tegema, kui vaid oskaks. Vanem võib ise ka hätta jääda oma muremõtetega, mis omakorda lapsele võib koormavaks muutuda. Kui laps käib psühholoogi juures, on oluline, et ka vanemad saaksid nõustamist ja tuge, et nemad samuti hakkama saaksid,“ sõnab ta.
Kooli roll nooruki vaimse tervise murede ennetamisel ja nendega toimetulemisel
„Koolidest peaks erinevatest vaimse tervise probleemidest rääkima nii noorte endi kui ka õpetajatega. Need teadmised on olulised ja nende varal hakkab kujunema õhkkond ja suhtumine,“ ütleb Liis. „See on igas koolis reaalsus – neid õpilasi on palju, kellel on meeleolu- või ärevushäired või muud mured,“ tõdeb ta.
Liis lisab, et koolis, nagu peres on oluline märkamine, millele lisaks oluline ka minna ja julgeda öelda seda, mida ollakse märganud. „Arvan, et väga palju aitaks see, kui lapsel oleks koolikeskkonnas usaldusisik. See ei pea olema ja sageli ei olegi koolipsühholoog. Ideaalis võiks see olla klassijuhataja, kuid võib olla ka aineõpetaja või kooliõde. Keegi, kes on märganud murekohta ja võtnud aja, et väljendada oma huvi ja hoolimist ning küsinud, kas ta saab kuidagi aidata. Lahked ja sõbralikud sõnumid on abiks,“ ütleb ta.
Liis soovitab hoiduda hinnangutest („sa oled laisk“, „sa otsid tähelepanu“) – nendega ei ole midagi võita, aga nendega võib väga palju kahju teha.
Ta rõhutab, et väga oluline on ka õpetajate enda vaimne tervis – et see oleks hoitud, neid märgataks ning et nad oskaksid ka ise ennast märgata ja aidata. „Läbipõlemise ja depressiooni eest pole keegi pole kaitstud, aga siis on raske toime tulla erinevate väljakutsetega oma töös.“
Psühholoogia tunnid gümnaasiumis
Positiivse kogemuse vaimse tervise teemal koolikeskkonnas on Liis saanud Tartu Tamme Gümnaasiumis noorukitele psühholoogia tunde andes. „Ma olen kogenud seda, et noored tahavad kuulda rasketest asjadest ausalt, otse ja praktiliselt. Nad soovivad võimalust kaasa rääkida, oma mõtteid jagada ja saada vastuseid nii, et keegi ei anna hinnanguid.” Liis lisab, et sel viisil saab tegeleda ennetamisega ning mõni noor võib ka tänu sellele mõista, et vajab abi.
Kunagi pole ainult probleemid. Märka positiivset!
Liis rõhutab, et isegi kui meil on need mured ja probleemid, et tohiks lasta neil kõike muud enda alla matta, sest kunagi pole meil ainult probleemid.
„Märgake ikka häid asju ka! Isegi väga raskete ja pikka aega kestnud probleemide korral on ju ikka väikeseid võite ja õnnestumisi ka, positiivset, mida esile tuua. Märgake oma last või õpilast, tema häid omadusi ja eripära nende probleemide taga. See noor on palju rohkem kui tema depressioon ja ärevus. Pole mõtet jääda kinni vigadesse või ebaõnnestumistesse ja neid korduvalt meenutada ja esile tuua. Pigem julgustada, toetada, anda uusi võimalusi ja vaadata koos tulevikku.“
Heleri Kärp
koolitus- ja turundusjuht